Vaevalt, et keegi alguses arvas, milline lumepall veerema pandi.
Kohviku tegemise käigus avastati enda jaoks enamus tõdesid, tehti läbi ka valusaid õppetunde. Rajajate hulgas ei olnud ühtki selle ala professionaali. Lähtuti põhiliselt “kõhutundest” ja tehti asju nii, nagu endale meeldis, ei usaldatud liigselt teooriaid.
Inimesi loodeti kohale meelitada tõeliselt hea ning ausa söögi-joogi ja mõnusa keskkonnaga. Väikeses Pärnus levivad jutud niikuinii kiiresti. Eksklusiivne tundus olevat väikene tahvel kohviku nimega ukse kõrval, mitte karjuvalt pealetükkiv reklaam. Tänaseks on kohviku klientide hulgas nii elegantsed vanaproad kui boheemlasneiud, rockstaarid, lastega pered ja turistid. Kohviku ees on parkinud nii Rolls Royce’id kui jalgrattad, on peetud pulmi, juubeleid kui peiesid.
Kohalikud ajakirjanikud leidsid uudse paiga varsti üles, samuti TV-inimesed. Pea saabusid ka naisteajakirjade ja sisustusajakirjade toimetajad. Mitmel korral oli kohvikul au olla ajakirja kaaneloo kangelane. 2011 aasta kevadel saabus 2 tunnustust korraga – Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia ja 50 Eesti parima söögikoha hulka kuulumine. Kõige tabavamalt on ehk kohviku edu põhjuse sõnastanud EE Kodu toimetaja Anneliis Aunapuu:”Võitis ammune ihalus kaotsi läinud värvika ja lopsaka maailma järele, milles peitub ka raevukas vastuhakk snobistlikule vaoshoitusele ja fantaasiavaesele trenditeadlikkusele. Supelsakstes valitsevad vitaalsus, ehedus, värvikus ja mugavus – ning tõeliselt hõrkude kardemonisaiakeste lõhn.”