Eellugu

Pärnus Supeluse ja Nikolai tänava nurgal asuv Supelsakste kohvik sai teoks ühe noore naise ammusest kinnisideest hakata kohvikut pidama. See noor naine on juhtumisi me tütar Anna. Tema 9-aastaselt peetud kodukohvikut mäletavad naabrid ja sõbrad siiani, alles on ka lapse kujundatud menüüd! Ei aidanud hirmutamine aastaringse rakkes olemisega, ei kahtlused talvekülastajate puudumisest ega tõdemused köökide miljonilisest maksumusest. Anna muudkui kinnitas, et kohvik peab saama, ja pidas silmas me pereelamut, kus 30ndatel tegutses suviaed Sylvia. Pika veenmise ja peretülide järel sai siiski teoks kohvikupidamisvõimaluse kaalumine muudes ruumides, õnneliku juhuse tahtel see pea 150-aasta vanune hästi säilinud maja leitigi. Väljast suhteliselt tagasihoidlik hoone peitis sees eriti suurejoonelise mõjuga hästi säilinud ruume ja positiivne otsus sündis kiirelt. Hästitoimivad kahhelahjud, anfilaadsüsteem, kahepoolsed tahveldisega uksed, autentsed aknad, väärikas vana põrand olid kindlad “hurmurid”, Okasroosikese unes oli polüesterksektsiooniga täidetud uhke veranda, mille spetsiifiline aknatüüp oli Pärnus omal ajal levinud, nüüdseks järel vaid mõnes majas. Muidugi olid põrandad-seinad mattunud puitlaastplaadi, pruuni põrandavärvi ja muu säärase kräpi alla, aga lihvitud kalliskivi olemasolu nende kihtide all lasi end selgelt aimata.