Milline ta olema peaks

Mingit väga radikaalselt uut ideed kohviku rajamiseks ei olnud, pigem oli soov taas ellu kutsuda vana hea traditsiooniline kohvik, selline nagu kuurorti kuldajal, 30ndatel. Siis kui ilma tegid valged tennised, vesilained, five o’clock tea ja pärastlõunased kontserdid kuursaalis! Mingil veidral põhjusel parasjagu sellist hästi toimivat kohta kuurortlinnas polnudki. Tähtis tundus ka paiga varajane lahtiolekuaeg, varahommiku nautijatel – kümblejatel, tervisejooksjatel ning väikeste laste mammadel tuli tassi kohvi ja värske saiakese saamist oodata mitu head tundi.

Kuna Eestis oli küll väga palju modernseid linlikke “jahedaid” interjööre, tundus, et oleks vaja teha külluslikus ja lopsakas stiilis, paik, kus kõike oleks rikkalikult ja enamgi veel. Söögikoha kõige tähtsam komponent toit pidi parimaid kohvikukultuuri klassikalisi traditsioone jätkama, kaasates küll ka näiteks vahemerelise köögi moodsaid ja hõrke komponente. Kondiitritooted ja saiakesed ei tohtinud muidugi olla tehtud anonüümsest keemilisest massist nagu kahjuks seda iga päev ümberringi kogeda võib. Koogilett pidi olema barokselt külluslik ja kutsuv. Hooajaline tooraine pidi hangitama rikkalikult Pärnu turult, kus seda õnneks jätkuvalt suures valikus pakutakse.
Ometi ei ole kohvikul a la carté ambitsiooni, tegemist on siiski klassikalise kohvikuga.

Külastajatel ei tohiks olla aukartust liiga “poshi” kohta sisenemise ees, samuti peaks hinnatase võimaldama einestamist ka põlispärnakal.